Psühhiaatriakliinik

Moodsa vaimuhaigla rajamise idee ei tulnud riigilt ega omavalitsuselt, vaid vabatahtlikult ühenduselt.

1897. aastal avati apteeker Ewald von Deblerilt Marienhofi mõisas (suurusega 142 ha) Marienhofi langetõbiste ja nõdrameelsete ravi- ja hoolekandeasutus. Mõisa ala moodustus kolme talu (Kaljapulga, Västriku ja Jämejala) ühendamisel. Haiglahooneks kujundati üks mõisa elumajadest, nn Immanueli ühekorruseline maja. Ajapikku asendus kohanimi Marienhof (Maarjamõis) nimega Jämejala.

1897. aasta lõpuks oli haiglas kaheksa patsienti. Aastatega suurenes vaimuhaigete arv. Juurde ehitati hooneid, 1901. aastal valmis meespatsientidele mõeldud hoone, 1903. aastal aga naispatsientidele mõeldud hoone. Samuti suurenes töötajate arv. 1904. aastaks oli patsientide arv juba 90. Vastu võeti erinevas rahvuses inimesi- eestlasi, sakslasi, lätlasi. Haigete ülalpidamine maksis I klassis 500 rubla, II klassis 250 rubla ja III klassis 800-100 rubla aastas.

Raskeks perioodiks kujunesid I Maailmasõja aastad Jämejalal, mil hooldusselts lagunes ja jäädi ilma toetusest ja peremehest. Vabadussõja ajal paigutati haiglasse haavatuid, puudust tunti toiduainetest ning haigeid laastasid taudid. 1923. aastal allutati haigla riigile. Haigla nimetati ümber Jämejala Vaimuhaiglaks, haigla sai alalise juhataja ja algas haigla laiendamine. Vanu hooneid rekonstrueeriti ja juurde ehitati uus ravikorpus ehk kolmas maja, mis oma torni ja kena fassaadiga on muutunud Jämejala sümboliks.

Vabariigi lõpuaastateks oli voodikohti haiglatel juba 300 ringis. Mõõnperioodiks haigla elus oli II Maailmasõda ja laastavat mõju avaldasid ka 1949. ja 1959. aasta tulekahjud. 1960-ndatel algasid suuremad ehitus ja taastamistööd. 1967. aastal valmis kuues ravikorpus ning voodikohtade arv suurenes 670-ni. 90-ndate alul isegi 760-ni.

Jämejala Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas raviti ka nõukogude perioodil patsiente kogu Eestist. Ravis oli medikamentide kõrval olulisel kohal jätkuvalt tööteraapia. Kuid üha tähtsamat rolli omandas füsioteraapia osakond koos vesiravilaga.

Suurt tähelepanu pöörati juba haigla algusaastatel ka tööravile. Suvel osalesid patsiendid põllu- ja aiatöödel. Talvel aga korrastati haiglale kingitud vanade postmarkide kollektsioone. 1958. aastal liideti Jämejala Haiglaga Viljandi Meditsiinilise Keskkooli abimajand, mis koosnes kolmest talust (Jaani, Kolupea ja Suuga). Abimajandist sai kroonilise kuluga vaimuhaigusi põdevate haigete tööravi baas, mis varustas haiglat nii põllusaaduste kui liha ja piimaga. Sellest omakorda toideti haigla köögis tippajal kuni 1000 suud aastas.

2001. aasta lõpul ühendati Vabariigi Valitsuse korraldusega Jämejala Psühhiaatriahaigla ja Viljandi maakonnahaigla ühtseks Viljandi Haigla sihtasutuseks. Jämejala haigla ajaloost rääkides ei saa kuidagi mööda vaadata ka kompleksi ümbritsevast pargist, mis oma enam kui saja liigiga on üks Viljandimaa suuremaid.

Vaimse tervise arendus- ja innovatsioonitiimi eesmärk on toetada psühhiaatriakliiniku strateegiliste eesmärkide elluviimist, edendades innovaatilisi, tõenduspõhiseid ja inimkeskseid lahendusi vaimse tervise teenuste arendamisel. Tiim tegeleb arendustegevusega, mille fookuses on strateegiliste suundade elluviimine sisuliste ja rakendatavate lahendustena. 

Peamised tegevusvaldkonnad hõlmavad vaimse tervise teenuste ja raviteekondade parendamist, riiklikes ja rahvusvahelistes projektides osalemist, uute raviviiside ja digilahenduste piloteerimist, kvaliteedi ja töökorralduse arendamist teenusekasutajate kogemusest lähtuvalt, koostöö tugevdamist haiglasiseselt ja partnerorganisatsioonidega ning tervist toetava ruumi ja keskkonna kujundamist. 

Pakutavad teenused:

• Strateegiliste suundade tõlgendamine praktiliseks töökorralduseks ja teenusearenduseks 
• Uute vaimse tervise teenuste arendamine 
• Arendusprojektide kavandamine ja elluviimine 
• Koostöö ja kommunikatsiooni koordineerimine 
• Ruumiliste ja tehnoloogiliste lahenduste arendustugi